Tartu Kunstikooli materjaliringluse õpilane Oliver veetis oma õpirände Islandil Laugarvatni külas asuvas loomekeskuses Gullkistan. Õpirändele minnes lootis Oliver saada aega iseendale ja oma loomingule.
Enne reisi tundis ta siiski hirmu, kas saab iseseisvalt hakkama ning kas kõik sujub transpordi ja reisidega plaanipäraselt. Üheks suuremaks proovikiviks kujunes aga hoopis tagasilend koju - esimest korda pidi ta täiesti iseseisvalt reisima. See kogemus oli ühtaegu väsitav, uus ja õpetlik.
Esimesed muljed Islandist olid vastuolulised, kuid meeldejäävad. „Ilus nagu muinasjuturaamatus,“ kirjeldab Oliver sealset loodust ja atmosfääri. Samas üllatasid teda väga kõrged hinnad ja suur turistide hulk.
Igapäevaelu Islandil oli rahulik ja loominguline. Päevad möödusid õmmeldes, kududes, päevikut pidades, matkaradadel liikudes, ujumas käies ning sõprade ja perega suheldes. Kõige raskemaks osutuski aga lähedastest eemal olemine, sest Oliver on harjunud pere ja sõpradega palju aega koos veetma.
Oma peamiseks projektiks valis ta seinavaiba loomise taaskasutatud materjalidest. Tekstiilikunst pakkus talle võimalust katsetada erinevate materjalide ja töövõtetega. Kui seinavaiba juures tundus valikuid vahel liiga palju olevat, leidis ta tasakaalu kudumisest - Islandil valmis tal ka üleni must kampsun, mida ta kudus väikeste varrastega.
Islandi loodus ja ümbritsev keskkond mõjusid inspireerivalt nii tema vaimsele seisundile kui ka loomingule. Õpirände jooksul jõudis Oliver oluliste arusaamadeni iseenda kohta. Ta mõistis paremini, millised ideed teda päriselt inspireerivad ning millised mõtted või olukorrad loominguprotsessi hoopis aeglustavad.
„Tunnen ennast pärast õpirännet paremini,“ ütleb Oliver tagasi vaadates. Eemalolek kooli- ja eraelukohustustest aitas tal mõista, mis on tema jaoks elus tõeliselt oluline. Üksi olemine õpetas talle ka seda, kui palju tuge ta oma lähedastelt saab ning kui tänulik ta selle eest on.
Kõige eredamalt meenub talle aga hoopis Islandilt lahkumine. „Mäletan tunnet, et miski ei ole enam sama ning olen kasvanud inimesena,“ kirjeldab ta.
Loomekeskuses kohtus ta paljude teiste välismaalaste ja kunstnikega. Eriti inspireerivaks peab Oliver aga Tallinna lennujaamas Henriga kohtumine - ehk teise TK õpilasega, kellega koos õpirändele suunduti. Just see andis tema sõnul õpirändele õige alguse ja motiveeris teda rohkem suhtlema.
Kogu kogemuse suurim väärtus seisnes tema jaoks võimaluses ennast proovile panna. Islandilt võtab Oliver kaasa teadmise, et tal on õigus eksida, õigus erineda ja et ta on hoitud.
Kui tal avaneks võimalus Islandile tagasi minna, teeks ta ühe asja teisiti: „Räägiksin rohkem võõraste inimestega.“
Kommentaarid
Postita kommentaar