Tartu Kunstikooli vilistlane Deisi veetis kuu aega Grazi linnas Austrias, kus tema õpirände sihtkohaks oli risograafiaga tegelev mittetulunduslik kollektiiv Risograd. Klassikalise praktika asemel oli tegemist pigem residentuuriga, mis andis talle võimaluse otsustada ise, millega ta oma aega sisustab ja millisele loomingule keskendub.
„Mu päevad olid väga vabad – ise otsustasin, mida tegin ja kus,“ kirjeldab Deisi. Talle otseselt tööülesandeid ei antud ning just see vabadus võimaldas võtta aja oma loomingu jaoks. Risograafiast sai tema peamine meedium, millega katsetada ja oma ideid ellu viia.
Stuudios käis Deisi peamiselt nädalavahetustel printimas või siis, kui mõni töö vajas pikemat keskendumist. Ta ei seadnud endale kindlaid piiranguid, vaid kasutas võimalust teha seda, mida parasjagu teha tahtis.
Õpiränne aitas tal täiendada oma risograafiaoskusi ja -teadmisi, kuid arendada ka üldisemaid kujundusgraafika ja joonistamise oskusi. Samuti õppis ta paremini oma aega kasutama ning leidis, et vabadus võib olla hea võimalus õppida ise otsustama, millele ja kuidas oma aega kulutada.
Grazi avastades
Kui Deisi parasjagu stuudios ei töötanud, veetis ta palju aega Grazi avastades. Ta käis muuseumides, jalutas linnas ringi ja külastas poode, mida Eestis ei ole. Ka sketchbook oli pidevalt kaasas – Deisi joonistas oma ümbrust ja üles tekkinud mõtteid ning hiljem kasutas kogutud materjale kollaažide tegemiseks.
Uus linn pakkus inspiratsiooni ka väljaspool kunsti. Ta proovis kohalikku toitu ja avastas enda jaoks eriti suure kire kebabi vastu.
Grazi juures avaldasid talle muljet linna arhitektuur ja kodune õhkkond, aga kõige rohkem jäid meelde mäed.
„Eestlasena, kes on terve elu ainult lamedat horisonti näinud, olid mäed täielik ime.“
Esimene kord täiesti iseseisvalt
Õpiränne ei olnud Deisi jaoks ainult võimalus oma loominguga tegeleda. See oli ka esimene kord, kui ta sõitis lennukiga, pidi võõras riigis ise hakkama saama ja elas pikemalt täiesti iseseisvalt.
Seetõttu soovitab ta järgmistele õpirändajatele mitte karta ka üksi minekut.
„Ära karda üksi minna, kui ei leia kedagi, kellega minna,“ ütleb Deisi. Tema enda jaoks oli alguses muidugi hirmus, kuid just need esimesed korrad andsid enesekindluse, mida on tulevikus vaja.
Ta võrdleb õpirännet omamoodi proovikiviga enne ülikooli minekut – võimalusega turvaliselt järele proovida, mida tähendab võõras kohas iseseisvalt elamine ja oma elu korraldamine.
„See oli väga hea free trial enne ülikooli minekut. Nüüd ma ei pelga midagi!“
Kommentaarid
Postita kommentaar